olen elanud, on veetud mind ja mina altki vedanud
ei teagi keda hoida nagu midagi, ja keda truult
seepärast ka ei jää kunagi lootma, et saan ma abi
sest kui lüüa sain ja saan, tean et üksi maas end ravin
saingi targemaks, kuna ma õpin ju kui teen vigu
tean nüüd et ei tasu hoida jõuga teda, kes polnd sinu
tean neid kõiki nüüd kel oli tegelt pohui kõik see aeg
ja et elu on vaid konkurents – võistlemise vaev
õppisin, et võlts on ilus ,ja et armastus on libu
ja et tihti ise süüdi olen, kõiges mida kirun
kuid ka halvas on head, see on must ja valge, nagu maletaks
elu mõte on end muuta – arendada paremaks.
ja keegi ei aita, kui sa ise ei taipa´ain
laip saab, sinust, sõber, ühiskonna vaip(vaid)
loota võid et keegi sl ei tõmba perset lohku
aga paraku lootus, seen lollide lohutus.